Некоторые мысли по поводу поэтики Владимира Брендоева
Язык и жизнь Kieli on kai midä on täs muailmas. Kieles on kogo rahvahan elos probleemoineh. Kieli on rahvahan älyn da mielen, neron da kehituksen tovendus. Kieli on rahvahallizen kul'tuuran mustomerki. Kieli on ainavo välineh, kudaman avul voi sällytiä etnokul'tuuru. Sikse Kielen merkičys ristikanzan elokses nouzou ihan pinnale. Ludmila Markianova. Язык и творчество On hengis kieli tuattoloin, Vie ei pie panna tuohustu. Sa kodvaine vai vuottele, Se näppižel vai myöhästyi… Se kai, mi meile tuatas jäi, on, tiettävaj, armas, omuttu, no ylbeilemmö, vuota vai, myo livvin kielen čomuttu. Tämä taido varmah on kiinni muamankieles, rudai kuvastav kielikuvien avul rahvahan ainehellizen da hengizen kultuuran perindölöi. Ezimerkini täs voi mainita karjalastu runoniekkua Vladimir Brendojevua. Häi oli opastunnuh ristikanzu, suannuh ven'ankielizen opastuksen i allus kirjutteli runoloi ven‘akse. No tovelline runosuoni puhkei vaste silloi, konzu häi rubei kirjuttamah karjalakse omal muamankielev. Ludmila Markianova